20

Täna 20 aastat tagasi toimus Tartu rokiklubis vokaalinstrumentaalansambli Ema, ae! esimene proov. Mida see tähendab? Eks ikka seda, et bändipoisid on nüüd rõvedalt vanad. Keskmiselt umbes sama vanad kui Kaljo Kiisk Kevades Liblet mängides. 

Kuna sajad (jättes võltsi tagasihoidlikkuse kõrvale, siis isegi tuhanded) fännid soovivad teada, kuidas on Ema, ae! kollektiivi elupäevakesed veerenud pärast rokkstaariperioodi, kergitamegi nüüd veidi seda saladuseloori. 

Kui VIA Ema, ae! kontsertturneed ja loominguline tegevus 2007. aasta lõpus esialgsete plaanide kohaselt ajutiselt pausile jäid, ei osanud ükski hing aimata, et bändipoiste teed lahku lähevad ja nad justkui kevadised rästikud igaüks oma suunas roomavad. Ja kuigi vahepeal hellitas Võsa heleroosasid unistusi Ema, ae! reunionist, otsustati uuesti kokku tulla alles siis, kui Aivari nägu on muutunud veidigi vanemaks kui see oli bändi algusaastatel. Paraku on möödunud juba 20 aastat, kuid Aivar püsib ikka sama roosa ja rõõmus kui sellel mälestusväärsel augustikuu päeval a.d. 2005, kui naine Pahalooma maha jättis, öös oli asju ja Pirogovil sündis iga veerandtunni järel mõni uus bänd. Nähes, kuidas teised bändipoisid vananevad - Pahalooma nohikunägu raamib võimas punane habe, Ipoliidi silmad ei seleta enam RHCP "Snow" tabse, Võsa virtuoosisõrmedel vohavad reumatoidsõlmed, Voltääril on mäluhäired ja Dildol kukuvad hambad suust - maalis ka Aivar endale guaššvärvidega habeme ette, kuid hommikul ärgates oli padi must, uhke habe kadunud ja Aivari silmis pisarad. Niisiis ongi Ema, ae! kokkutulek edasi lükatud ajani, mil Aivar Dorian Gray mängimise lõpetab ja normaalselt vananema hakkab. 

Kas bändipoisid (paslikum oleks küll öelda bändipässid) veel muusikaga ka tegelevad? Huvitaval kombel on just Ema, ae! asutaja Pahaloom see, kelle muusikukarjäär bändi kuulsusepäikese käes kõige eredamalt õitsele puhkes ning kes nüüd hinnatud trummarina indiebändides ja puhkpilliorkestrites omaaegse kuulsuse vilju naudib. Ka Võsa ei ole loobunud Zeusi tütarde ülistamisest ning üllitab iga kolme kuu tagant uue loo. Öösiti aga uitab ta mööda Tartu tänavaid ja tülitab noori poisse, meelitades neid endaga bändi tegema. 

Teised bändipässid on tänaseks küll aktiivsest loometegevusest taandunud, kuid kord aastas, volbriööl, otsivad nad oma kulunud kaaslased panipaikadest välja. Sel ööl plõnnib Dildo ukulelel oma lastele "Väikeseid sigu" ja tänulikud lapsed hoiavad psühhiaatriakliiniku valvekabineti telefoninumbri käepärast. Täpselt keskööl kutsub Voltääri elektriorel oma peremeest sosinal nagu vampiir ja Voltäär ei saa arugi, kui ta juba mustadel ja valgetel klahvidel "Mõtsaneio" introt klimberdab. Ka Ippoliit, avanud pillikohvri, libistab sõrmedega üle tolmunud bassikeelte ja tema näppude all löövad kuldsed sädemed kelmikalt tantsu, justkui tahaksid nad pillimeest tagasi suurtele lavadele kutsuda. Aga kaugel Antsla laante sügavuses seisab sellel udusel maikuuööl peegli ees üks mees. Kitarr ühes ja guaššvärvid teises käes ootab ta oma aega. Ja ta teab, et kulugu kasvõi veel kakskümmend aastat, kuid see aeg tuleb.