stiilist...

Minuni on jõudnud signaalid, et leidub teatud grupp inimesi, kes peavad the Pändi uskumatult andekaid, ilusaid ja tarku liikmeid geneetiliselt väärtusetuiks olendeiks ning kelle arvates kõlbaks selle vaimustava muusikalise kollektiivi repertuaari ainult vaadake-me-peksame-teineteist-pillidega-ja-see-on-ju-lahe-stiilis looming. Aga nad eksivad. Need inimesed teavad sügavamõttelisest muusikast sama palju kui krokodillid kuupjuurest. Peagi kerkivad (kui mitte ei jäta isegi tahaplaanile) selliste nimede kõrvale nagu Bach, Puccini, Tshaikovski, Rimski-Korzhakov ja Verdi uued Wunderkindid - Aivar, Võsa, Ippoliit, Dildo ning Pahaloom.
Aga tõesti, milline on the Pändi stiil? Teada saamiseks peame me piiluma Pahalooma muusikalisse arengusse, sest pändi eestvedajana sätestab tema stiililise suunitluse.
Kõige objektiivsemalt kajastab Pahalooma muusikalist arengut järgnev fakt: Kui Pahaloom veel Biitleid kuulas, olid teised the Pändi liikmed juba Rollingutest üle saamas ergo kui Dildo, Ippoliit, Aivar ja mingil määral ka Võsa olid Liverpooli Ilu-Eedide armasta-mind-sa-ju-tead-ma-armastan-sind-laulukeste sipupükstest välja rabelenud, erutas Pahalooma ikka veel mömmide muusika. Seega tahab Pahaloom näha või õigemini kuulda the Pändi repertuaaris ballaade õnnetust armastusest (no teate ju küll seda lugu, kuidas Pahaloom ühel ilusal augustihommikul jooma hakkas). Teised pändiliikmed ütlevad seepeale: "Ogei, Pahaloom, me oleme sinuga totaalselt, radikaalselt ja kardinaalselt teisel arvamusel, aga sellest hoolimata võime me ju sinu ninnu-nännu kuidagi mõne loo puhul esile tuua." Nii ongi juhtunud, et the Pändi stiil on väga vastuoluline ehkki samas ka väga laiahaardeline ning piiramatute võimalustega eneseväljendamiseks - puuduvad ahistavad raamid, millesse end mahutada.
Kogu selle mõtetu hämamise eesmärgiks oli siis öelda, et the Pänd viljeleb punk-räpp-indie-metal-jazz-heavy-folk-blues stiilis muusikat. Oeh...