the Pänd läheb laiali!

Kui sa seda ei tea, sa ilusaim naistest,
siis mine lammaste jälgi mööda
ja karjata oma kitsetallekesi
karjaste telkide juures!

Ma võrdlen sind, mu kullake,
vaarao vankrihobusega.
Kaunid on su põsed palmikuis,
kael merikarbikeedes.
Me teeme sulle kuldehted,
hõbedaga tipitud.
Niikaua kui kuningas on lauas,
lõhnab mu nardiõli.
Mu kallim on mulle mürrikimbukeseks,
mis lebab mu rindade vahel.
Mu kallim on mulle hennapõõsa õisikuks
Een-Gedi viinamägedelt.
Vaata, sa oled ilus, mu kullake,
vaata, sa oled ilus!
Su silmad on tuvid.
Vaata, sa oled ilus, mu kallim,
tõesti hurmav!
Haljas on isegi meie säng:
meie koja seinteks on seedrid,
meie sarikaiks küpressid.

oh Jumalad...

Mina olen Saaroni liilia,
orgude lilleke.
Otsekui lilleke orjavitste keskel,
nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.
Otsekui õunapuu metsa puude keskel,
nõnda on mu kallim noorte meeste keskel.
Tema varjus ma igatsen istuda
ja tema vili on mu suulaele magus.
Tema on mind viinud pidukotta,
ja selle lipp mu kohal on Armastus.
Kosutage mind rosinatega,
elustage mind õuntega,
sest ma olen armastusest haige!
Tema vasak käsi on mu pea all
ja tema parem käsi kaisutab mind.
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred,
gasellide või aasa hirvede juures:
ärge eksitage ega äratage armastust,
enne kui see ise tahab!
Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb,
ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
Mu kallim on nagu gasell või noor hirv.
Vaata, ta seisab meie seina taga,
heidab pilgu aknaist sisse,
vaatab läbi võrede.
Mu kallim räägib ja ütleb mulle:
Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
Sest vaata, talv on möödunud,
vihm on läinud oma teed,
maa peal on näha õiekesi,
lauluaeg on tulnud
ja meie maal on kuulda
turteltuvi häält.
Viigipuu küpsetab oma marju,
viinapuud õitsevad ja lõhnavad.
Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
Mu tuvike kaljulõhedes,
kuristiku peidupaigas!
Näita mulle oma nägu,
luba ma kuulen su häält,
sest su hääl on meeldiv
ja su nägu on ilus!
Võtke meile kinni rebased,
väikesed rebased,
kes rikuvad viinamägesid,
sest meie viinamäed õitsevad!
Mu kallim on minu,
ja mina kuulun temale,
kes lillekeste keskel karja hoiab.
Kuni tuul kuulutab päeva
ja varjud põgenevad,
tule taas, mu kallim,
nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!

no tuleb veel...the Pänd saab kurjaks minu peale...

Vaata, sa oled ilus, mu kullake,
vaata, sa oled ilus!
Su silmad su loori taga on tuvid.
Su juuksed on nagu kitsekari,
kes laskub Gileadi mäelt.
Su hambad on nagu kari pügatud lambaid,
kes pesemiselt tulevad:
neil kõigil on kaksikud
ja ükski neist pole soota.
Su huuled on nagu punane pael
ja su kõne on armas.
Otsekui granaatõuna lõiked
on su oimud su loori taga.
Su kael on nagu Taaveti torn,
mis kivikihtidena on ehitatud;
tuhat kilpi ripub selle küljes,
need kõik on kangelaste kilbid.
Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest,
gaselli kaksikut, kes söövad liiliate keskel.
Kuni tuul kuulutab päeva
ja varjud põgenevad,
tahan ma minna mürrimäele
ja viirukikünkale.
Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake,
ja sul pole ühtegi viga!
Tule minuga Liibanonilt, pruut,
tule minuga Liibanonilt!
Astu alla Amana tipust,
Seniiri ja Hermoni tipust,
lõvide koobastest,
pantrite mägedelt!
Sa oled pannud mu südame põksuma,
mu õeke, mu pruut!
Oled pannud mu südame põksuma
ainsa pilguga silmist,
ainsa lüliga oma kaelakeest.
Ah, kui magus on su armastus,
mu õeke, mu pruut!
Su armastus on parem kui vein,
kõigist palsameist parem
on su õlide lõhn!
Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut,
sul on keele all mesi ja piim,
ja su riiete lõhn
on otsekui Liibanoni lõhn!
Suletud rohuaed
on mu õeke, mu pruut!
Suletud rohuaed,
pitseriga kinni pandud allikas.
Su väänded on granaatõunapuude aed
valitud viljaga,
hennapõõsaste ja nardidega -
nard ja safran, kalmus ja kaneel
koos igasugu viirukipuudega,
mürr ja aaloe
koos kõige paremate palsamitega.
Rohuaedade allikas on elava vee kaev,
mis Liibanonilt voolab."
Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul!
Puhu läbi mu rohuaia,
et selle palsamilõhnad hoovaksid!
Mu kallim tulgu oma rohuaeda
ja söögu selle valitud vilja."

Palun, ära mine Tallinna...bitte, bitte, bitte!